Oksiidklaaskeraamika: stabiilsuse ja mitmekesisuse paradigma
Oksiid{0}}põhine klaaskeraamika moodustab poole klaaskeraamika perekonnast. Need põhinevad ränidioksiidil, millele on omaduste reguleerimiseks lisatud alumiiniumoksiidi, magneesiumoksiidi ja muid komponente. Näiteks liitiumalumiiniumsilikaatklaasist keraamika soojuspaisumistegur on nullilähedane-, mistõttu need sobivad ideaalselt astronoomiliste teleskoopide läätsede jaoks; samas kui boorsilikaate kasutatakse nende suurepärase kuumakindluse tõttu tavaliselt laboriklaasides ja kööginõudes. Nendel materjalidel on üldiselt tugev keemiline stabiilsus, kuid mõne sorti valguse läbilaskvus kõigub koos koostise muutumisega.
Mitte-oksiidklaaskeraamika: esirinnas erirakenduste jaoks
Nitriidi{0}}põhine: esindab räninitriid, mille kõvadus läheneb teemandile, sobib lõiketööriistade valmistamiseks.
Karbiidi{0}}põhine: talub kuni 1600 kraadi temperatuuri, mida leidub tavaliselt kosmosemootorite kuumade{2}}otsakomponentide puhul.
Disulfiidi{0}}põhised ühendid: ainulaadne infrapunaläbilaskvus, mida kasutatakse termokaamerate optilistes komponentides.
Need materjalid toimivad erakordselt hästi äärmuslikes keskkondades, kuid neil on kõrged tootmiskulud ja neid on raske töödelda.
Komposiitklaaskeraamika: jõudluse sünergiline areng
Klaaskeraamilisse maatriksisse metalliosakeste, kiudude jms lisamisega on loodud mitmete omadustega komposiitmaterjalid. Näiteks kulumiskindlat -volframkarbiidi-sisaldavaid materjale kasutatakse mehaanilistes tihendites, mis pikendab nende eluiga kolm korda; antistaatilised materjalid, millele on lisatud juhtivaid faase, lahendavad elektroonikatööstuses staatilise elektri kogunemise probleemi. Need materjalid juhivad innovatsiooni sellistes valdkondades nagu täppistootmine ja uus energia.
