3D-printerid (tuntud ka kui kolmemõõtmelised printerid) on kiirprototüüpide loomise seadmed, mis põhinevad kumulatiivsel tootmistehnoloogial. Need genereerivad materjale kihistades otse kolme-mõõtmelisi objekte. Põhitehnoloogiat saab jälgida fotolitograafias Ameerika Ühendriikides 19. sajandi lõpus.
Enrico Dini leiutatud seadet kasutatakse peamiselt sellistes valdkondades nagu meditsiin ja tööstusdisain. Selle põhitehnoloogiate hulka kuuluvad selektiivne laserpaagutamine (SLS) ja digitaalprojektsioon (DLP). Kiirprototüüpimise tehnoloogia saavutas läbimurde 1980. aastatel ja SLS-tehnoloogia patenteeriti 1980. aastate keskel. Hiina Teaduste Akadeemia Fujiani Ainestruktuuri Uurimise Instituut töötas 2016. aastal välja pideva printimisega DLP 3D-printeri, mille kiirus on 600 mm/s, mis on sada korda kiirem kui traditsioonilised protsessid.
2024. aastal tõi Maine'i ülikool turule maailma suurima polümeerse 3D-printeri "Future Factory 1.0", mis on võimeline printima kuni 96 jala pikkuseid objekte; Samal aastal pani Huayang New Materials tootmisse Hiina esimese 1,5{5}}meetrise-klassi täiesti sõltumatu SLM-metallist 3D-printeri [16-17]. MIT-i meeskond töötas 2025. aastal välja kiibi tasemel 3D-printeri prototüübi, kasutades fotoonkiibisüsteemi, et saavutada nanomeetri tasemel täppis vaigu kõvenemine.
1. juunil 2026 teatati, et 2026. aasta esimese nelja kuuga eksportis Hiina 2,46 miljonit 3D-printerit, mille ekspordiväärtus oli 6,106 miljardit jüaani, mis tähendab, et aastaga on -kasv- vastavalt 100,3% ja 110,4%. Shenzhen on Hiinas peamine 3D-printerite tootmisbaas, mis moodustab peaaegu 90% ülemaailmsest -tarbijaklassi 3D-printerite turuosast. 2026. aasta esimese nelja kuuga ulatus Shenzheni 3D-printerite eksport 5,24 miljardi jüaanini, mis on aastane-kasv-128,6%, mis moodustab 85,8% sarnaste toodete koguekspordist üleriigiliselt.
