Klaas-keraamika, tuntud ka kui mikrokristalliline klaas või mikrokristallkeraamika, leiutas 1950. aastate keskel kuulus klaasikeemik ja leiutaja SD Stookey. Need on polükristallilised tahke faasi materjalid, mis sisaldavad klaasmaatriksit, mis saadakse kindla koostisega alusklaaside kontrollitud tuumastamise ja kristallimise teel kontrollitud temperatuuridel. Klaaskeraamika omadused määrab peamiselt põhiline kristalliline faas, mida saab kontrollida tuuma moodustumise, kristallimise ja erinevate põhiklaasi komponentide valikuga. Klaaskeraamika ühendab endas nii klaasi kui keraamika omadused, millel on metallide ja polümeeridega võrreldes paremad termilised, keemilised, bioloogilised, optilised ja elektrilised omadused.
Kompositsioon ja mikrostruktuur on klaaskeraamiliste kompositsioonide kujundamisel{0}}kaks peamist mõjutegurit. Põhikomponent on tuuma moodustumise määrav tegur. Mehaaniliste ja optiliste omadustega klaas-keraamika puhul on mikrostruktuur veelgi kriitilisem tegur, mis on seotud põhikomponendi ja mikrokristallilise faasi agregatsiooniga. Ka erinevad kuumtöötlusrežiimid mõjutavad oluliselt mikrostruktuuri. Klaasi kristalliseerumise kontrollimine on klaaskeraamika tekkimise eeltingimus. Tuuma moodustumine on kristalliseerumise kontrollimisel otsustav tegur. Kristallide moodustumine emaklaasis hõlmab tavaliselt kahte etappi: ① submikroskoopilise tuuma moodustumise etapp; ② submikroskoopiline tuuma kasvustaadium. Neid kahte etappi nimetatakse vastavalt tuumaks ja kristallide kasvuks. Tuuma moodustumist mõjutavad kaks tegurit: ① sobiva keemilise koostisega emaklaasi valimine, tavaliselt teatud tuuma tekitava aine lisamisega; ② kuumtöötlusrežiimi, st kuumutamistemperatuuri ja hoidmisaja reguleerimine.
