Mis põhimõte seisneb klaasi ja keraamika soojuspaisumise koefitsiendi sobitamise taga hambaravis?

Klaas{0}}keraamika on komposiitmaterjal, mis koosneb klaasfaasist ja mikrokristallilisest faasist. Nende põhiväärtus seisneb täpselt juhitavas soojuspaisumisteguris (CTE)-, mida tavaliselt juhitakse vahemikus 9,0–10,5 × 10⁻⁶/ kraadi -, luues gradiendi ülemineku loodusliku dentiini (ligikaudu 8,3 × 10⁻⁻⁶/ kraadi) ja tavaliselt kasutatavate metallide substraatidega. koobalt-kroomisulamid, ligikaudu 13,5 × 10⁻⁶/kraad). See sobitamine ei tähenda lihtsalt materjalile "lähenemist"; pigem hõlmab see tuuma moodustavate ainete (nagu P2O5 ja TiO2) osakaalu reguleerimist liitiumalumiiniumi ränisüsteemis ja kuumtöötlusrežiimis. See võimaldab materjalil paagutamise ja jahutamise ajal sünkroonselt deformeeruda ümbritseva struktuuriga, vähendades märkimisväärselt liideste mikro{14}}pingeid ja vältides pärast pikaajalist kasutamist marginaalset pragunemist, sekundaarset kaariest või liimikihi väsimist. Kliinilised andmed näitavad, et kui CTE kõrvalekalle on > 1,2 × 10⁻⁶/kraadi, suureneb 5-aastane restaureerimise portselanilõhkumise määr 37%. Seetõttu pole küsimus "mida raskem, seda parem", vaid pigem "stabiilsuse jaoks õige".